Measuring affective language in known peer feedback on L2 Academic writing courses: A novel approach

Abstract

Publishing scientific articles in English is often a prerequisite for academic success. Thus, developing effective pedagogies to support Estonian university students develop writing skills in L2 (English) is becoming increasingly more important. One such method is by forming small writing groups where each member periodically gives written feedback on their colleague’s writing. Here, the affective language used in the written communication between the reviewer and writer may strongly influence their relationship. This in turn may have a significant impact on the writing process. This study describes the development of a novel taxonomy to measure the cumulative effect of affective factors by accounting for the uniqueness of each individual, and how they project their distinct personalities or ‘social presence’ to build rapport within the group. The hypothesis is that individuals exhibiting a high social presence are more likely to produce higher-quality feedback and more improved subsequent texts than those with a lower social presence. The paper concludes by illustrating how this taxonomy can be used to both test this hypothesis and gain further insight into the peer feedback process in future studies.

Akadeemiliste tekstide tagasisides esineva afektiivse keelekasutuse mõõtmine uudse lähenemisviisiga 

Ingliskeelsete teadusartiklite avaldamine on sageli üks akadeemilise edasijõudmise eeltingimusi. Seepärast muutub üha olulisemaks selliste toimivate õppemeetodite väljatöötamine, mis aitaksid Eesti ülikoolides õppivatel üliõpilastel arendada akadeemiliste tekstide kirjutamise oskust võõrkeelena (L2) õpitud inglise keeles. Üks võimalikke meetodeid on moodustada väikesed kirjutamisrühmad, kus kõik liikmed annavad regulaarselt tagasisidet teiste rühmakaaslaste kirjutatu kohta. Niisugusel puhul võib tagasiside kommentaarides esinev afektiivne keelekasutus tugevasti mõjutada teksti autori ja hindaja vahelisi suhteid. See omakorda võib määrata, kas tekstikirjutaja võtab tehtud märkusi oma töö edaspidisel redigeerimisel arvesse või mitte. Artiklis on vaadeldud, kas on võimalik kasutada uudset lähenemisviisi, et mõõta ühes magistriõppe üliõpilaste L2 kirjutamisrühmas afektiivseid tegureid tagasisidestamise protsessis.

Esitatav lähenemisviis on üks sellise metoodika aspekt, mille kaudu uuritakse, kuidas afektiivsed tegurid võivad mõjutada vastastikuse tagasiside protsessi; kõnealune uuring on ühes Eesti ülikoolis läbiviidava pikiuuringu osa. Uudne lähenemisviis mõõdab afektiivsete tegurite kumulatiivset mõju, võttes arvesse iga isiku eripära ja seda, kuidas aja jooksul konkreetne isiksus avaldub ehk milline on tema sotsiaalne kohalolu emotsioonide väljendamisel ning grupikuuluvuse loomisel ja hoidmisel. Kõnealust lähenemisviisi kasutatakse nii rühma kui ka iga isiku sotsiaalse kohalolu mõõtmiseks.

Püstitatud hüpoteesi kohaselt on tõenäoline, et suure kohalolufaktoriga tagasisidestajad ja autorid annavad vastavalt kvaliteetsemat tagasisidet ja koostavad lõpuks parema teksti kui need, kelle kohalolufaktor on väike. Lähenemisviisi aluseks on sotsiaalkultuurilisel teoorial põhinev mudel, mis on kinnistunud sotsiaalkonstruktivistlikus paradigmas. Töö järeldustes on osutatud, kuidas saab seda lähenemisviisi edaspidi kasutada nii kvantitatiivsetes kui ka kvalitatiivsetes uurimismeetodites.